Püüdes finantssüsteemi ohutumaks muuta, peame paratamatult vastama moraalse ohu probleemile. – Ben Bernanke
Finantsstabiilsuse parandamiseks mängivad olulist rolli ka teised finantsinstrumendid, mis aitavad laenude koormust efektiivsemalt hallata. Skandinaavia pankade jaoks on näiteks oluline, et lisaks tagatud võlakirjadele kasutataks laenude väärtpaberistamist, mis võimaldab laenuriski paremat jagamist ja vähendab otsest survet pankade bilanssidele. Mõlemad meetodid aitavad kaasa süsteemse riski maandamisele ja võimaldavad pankadel paremini rahuldada oma kohustusi investeerijate ees, samas toetades turu üldist kindlust ja stabiilsust.
Põhjamaade pankade üheks lemmikvahendiks odava finantseerimise jaoks on võlg, mida katavad suured hüpoteeklaenude kohustused. Nende tagatud võlakirjade kaudu jääb kogu risk pankade bilanssidesse ja mitte investoritele. Kas Skandinaavia võiks olla esimene vastukaja Eesti kriisile, kui oluline on väärtpaberistamine?
Skandinaavia, pank… ehm… võimaluste maa?
Kui see on pagulaste vastuvõtmine, helde heaoluriik või rohelise energia nõudmine: Paljud inimesed peavad Põhja-Euroopat sotsiaalse kapitalismi eeskujuks. Kindlasti ei langeks nad viimase finantskriisi aluseks olnud eelarvamuste saagiks, eks?
Ma näen, et kolm põhjust on selle arvamuse suhtes skeptilisemad: – Põhjamaade pangad on kogunud bilanssidesse hulgaliselt hüpoteeklaene. Laenamise jätkamiseks peavad pangad rahastama neid tegevusi tagatud võlakirjainvestorite kaudu. Kahjuks näeb Rootsi keskpank, et probleemid on turul piisavalt ebastabiilsed, kui investorid peavad neid Põhjamaade tagatud võlakirju vältima. – Ehkki me ei näe samasuguseid laenukvaliteedi probleeme nagu Eesti hüpoteeklaenude kriis, seisab Euroopa põhjaosa silmitsi jultunud eluasemeprobleemidega. , suur eraisikute võlg ja suutmatus koguda riske mujale kui pangaarvestusse. – Hollandis on sama suur hüpoteeklaenude süsteem, kuid mitmekesistatakse rahastamist hüpoteegiga tagatud väärtpaberitega. On palju põhjust arvata, et see juhtus mõjuvatel põhjustel, mis kehtivad sellistes riikides nagu Rootsi või Taani.
Kata selg!
Hõlmatud võlakirjad on kasulikud instrumendid, mis võimaldavad pankadel või muudel asutustel investoritelt laenu võtta. Selleks, et investorid tunneksid end panga finantsprobleemide eest paremini kaitstuna, said sellised kaetud võlakirjad tagatud panga varade, näiteks hüpoteeklaenude tulevaste rahavoogude nõuetega. Kui pank ei maksa investoritele intressi, hüvitatakse neile hüpoteeklaenu maksed, mida pank muidu saaks.
Need hüpoteeklaenudega tagatud võlakirjad on olnud Põhja-Euroopas viimastel aastatel tohutult populaarsed, nagu näitab ülevaade aastast 2015:
Mõni võib selles etapis end finantskriisist meelde tuletada. Väärtpaberistatud võlakirjade, näiteks hüpoteeklaenudega tagatud väärtpaberite (MBS) ja tagatud võlakirjade vahel on siiski oluline erinevus: investorid ei osta ümberpakendatud hüpoteeke, vaid neil on ainult pank. Pank peab saama võlga teenida, mitte hüpoteeklaenuvõtjaid.
Kuna tagatud võlakirjad finantseerivad märkimisväärselt pikema tähtajaga hüpoteeke, tekib oht, et pank ei saa oma hüpoteeklaenude rahastamist üle kanda. – Rootsi Riksbank
Sellel mehhanismil on mitmeid eeliseid. Esiteks on panga huvides, et hüpoteegivõlgnikud maksaksid oma arved. Lõppude lõpuks on pank ikkagi laenude omanik. Ja võla tagatise pantimisega saavad pangad aidata kaasa suuremale finantsstabiilsusele. Mis aga juhtuks, kui tagatud võlakirjade tagavaralaenud muutuvad tegelikuks riskiks?
Rootsi Riksbank hoiatab, et kaetud võlakirjade ja hüpoteeklaenude kestuse erinevus võib olla just see risk. Skandinaavias on hüpoteekide tagasimaksmise tähtaeg väga pikk, võimaldades laenusaaja eluea isegi pikendada! Samal ajal tuleb võlakirjad, mille need hüpoteeklaenud katavad, tagasi maksta sageli mõne aasta pärast. Seega võib pank sattuda tõsistesse rahaprobleemidesse, kui hüpoteeklaenud ei anna tagatud võlakirjade tagasi maksmiseks raha või kui pank võitleb tasunud investorite asendamise vastu uutega.
Põhjamaade keskklass on taskukohaste eluasemete hulgast ära
Miks pärinesid Põhjamaade pangad nii palju hüpoteekvõlast? Ja arvestades, et pangad ei väljasta tasuta laene, miks võtavad nii paljud põhjas olevad inimesed neilt hüpoteeke?
Esimene ja peamine põhjus on see, et neil pole reaalset alternatiivi. Põhja-Euroopa üüriturud on keskklassi jaoks muutunud eriti tihedaks. Täpsemalt, maksudest rahastatavate sotsiaalkorterite, üüri piirmäärade ja uute keskkonnamääruste kõrge levimus on ilmselt viinud alainvesteerimiseni selles konkreetses elamuturu osas (vt siin Taani või Rootsi).
Kuna pakkumine muutub järjest tihedamaks, tehke ka sissetulekunõuded, et saada tükk kooki subsideeritud sotsiaalkorteritest. Ja kuna üürid ja eluasemehinnad on katuse alt läbi käinud, eriti Stockholmis (alles väga hiljuti), on paljude jaoks ainus mõistlik valik maja krediidi ostmine.
Suur lisaraskus: võlatasemed põhjas on juba halvad
Järgmine probleem on see, et taanlastel ja rootslastel on juba suured rahalised kohustused. Seda näete, kui võrrelda näiteks võlamaksete koormust ja neto kasutatavat tulu või koguvõla suurust võrreldes koguvaraga (OECD allikas):
Kahtlemata võib hüpoteekvõlaga seotud viivituste ja maksejõuetuse võimalik mõju olla märkimisväärne. Pangad peaksid muretsema ka mitte ainult hüpoteeklaenuvõtjate krediidikahjude pärast. Nii kõrge võlatase võib ka tarbimist ja majanduses tehtavaid investeeringuid pidurdada, kui seda kõige rohkem vaja oleks, näiteks majanduslanguse ajal.
Laenumasin töötab ainult siis, kui tänapäeva laenuvõtjad teenivad tulevikus suuremat sissetulekut. Nagu Eesti hüpoteeklaenude kriisi ajal, näivad ka mitmed turul tegutsejad tuginevat majanduse kasvuteele ja tõusvatele majahindadele, mida Skandinaavia on viimastel aastakümnetel näinud.
Sama vana ummik: „Liiga suur ebaõnnestumiseks” on olemas nagu alati
„Liiga suur ebaõnnestumiseks” tähendab, et pangajuhid teavad, et nende valitsuste jaoks on pankrotti laskmiseks liiga oluline. Sellest strateegilisest ummikseisust tulenev võimalik oht on see, et nad alahindavad võetud riske. Miks nad hooliksid? Lõpparve maksab valitsus, kui ruleti pall ei mustaks jää.
Põhjamaade hüpoteeklaenude mäed viitavad sellele probleemile endiselt. Mitte sellepärast, et pangad võtaksid vastutustundetuid riske. Kuid kuna risk on jälle mõne panga raamatutes, ei põhjusta see ilmselt Skandinaavia pangajuhtidele unetuid öid.
Rootsi Riksbanki andmetel on kõige rohkem Põhjamaade tagatud võlakirjade investoreid teised Põhjamaade pangad! Seega puudub isegi mitmekesistamine investorite seas. Kui üks pank soovib turult väljuda, kaotavad teised pangad järk-järgult oma rahastamise. Kuid kui tagatud võlakirjad on otsa saanud, vajab pank olemasolevate hüpoteeklaenude (rääkimata uutest) finantseerimiseks uusi vahendeid. Selle tulemusel lõpetavad pangad laenamise, põhjustades majanduslanguse riski.
Taani riigipanga andmetel on kaetud võlakirjade omandiõigus 2018. aastaks nende puhul rohkem läinud pensionifondidele ja välisinvestoritele. See viib Taani pankadest tõepoolest olulise mitmekesistamise. Kuid OECD teatas 2016. aastal, et nad näevad nende uute investorite seas sarnaseid klastririske.
Ja kui võiksite segada, et enamikul Põhjamaade pankadest on kõrgemad omakapitali suhtarvud kui teistel Euroopa pankadel, siis pidage meeles, et selle põhjuseks on asjaolu, et kodumaised hüpoteeklaenud klassifitseeritakse tavaliselt madala riskiga varadeks. See suurendab omakapitali osakaalu madalama riskiga kaalutud varade suhtes. Teisisõnu pole pankadelt nõutud, et need hüpoteegid kataksid omakapitaliga samal määral kui muude varade puhul.
Antud. See aeg on tõesti teistsugune!
Tunnistan, pole kahtlust, et võimalik põhjamaa ülejääk erineb otsustavalt Eesti kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude kriisist: – Põhja-Euroopa laenuvõtjad ei ole kõrge riskitasemega hüpoteeklaenud, mis tähendab, et nad on liiga vaesed, et kogu laenuperioodi vältel laenu lubada. Ranged tulu nõuete ja krediidireitingu lõigatud, et negatiivsed risk.- Nordic laenuvõtjad on aga tõepoolest vara kahjumi katmiseks, nähtav säästumäärad ja netoväärtuse kohta kapitaliseerimist Nagu Põhjamaade pankade hoida palju laene oma bilansi kaudu need kaetud võlakirjad, investorite ja nende huvid on paremini ühtlustatud. Kui hüpoteeklaenud ja võlakirjainvestorid ebaõnnestuvad, siis ka pangad! Niisiis, nad jagavad kaetud võlakirjainvestorite riski (st neil on väidetavalt Skin In the Game) – Kuna tagatud võlakirjad pakuvad nõudeid panga * ja * hüpoteekidele, on need olnud üsna säästlikud. Siiani pole Euroopa tagatud võlakirjade puhul makseviivitusi tehtud.
Tehke pangabilansid jälle väiksemaks!
Finantskriisi alahinnatud iroonia seisnes selles, et mulli lõhkemist ei põhjustanud mitte ainult kõrge riskitasemega laenude laenuvõtjate kokkupuude. Kuid julgus, millega Eesti hüpoteeklaenudest tulenev risk lõppes, oli väheste käes, olles kindel, et eluasemehinnad teavad ainult ühte suunda.
Sellest olukorrast veelgi iroonilisem järeldus võib olla see, et Põhjamaade pangad oleks pidanud rohkem tegelema hüpoteeklaenudega tagatud väärtpaberite pakkimisega, mille nende Eesti kolleegid 10 aastat tagasi kokku kruvisid.
Miks? Kuna Euroopa hüpoteeklaenude kvaliteet ja nende andmed muudaksid krediidiriski õiglasema jagamise tahtlike (ja teadlike) ostjatega selle asemel, et kodus dünamiiti klammerdada, oleks ohutum mängida.
Sarnase hüpoteeklaenude riskiga riik Holland on Skandinaaviale heaks näiteks. Lisaks tagatud võlakirjadele on hollandlased jõudnud hüpoteeklaenude tagatisega väärtpaberite osas ka edetabeli Euroopa edetabelisse nr 2. Erinevalt kaetud võlakirjadest hoiavad RMBS võlakirjad hüpoteeke päritolupankadest kaugel. See, mida inimesed kriisikaaslaseks karjusid, võib osutuda kasulikuks vahendiks suurema finantsstabiilsuse saavutamiseks.
